Jaal Loska
Eesti Tulevikuuuringute Seltsi juhtivteadur
Hiljuti käidi meedias välja idee kahest miljonist eestlasest, kuid arusaamatuks jäi, kuidas seda eesmärki saavutada. Kuigi Soomel on õnnestunud kahe sajandi vältel rahvaarv kuuekordistada, siis eestlased pole suutnud seda kahjuks isegi kahekordistada. Aastal 1800 oli Soomes 837000 soomlast, samal aastal oli Eestis pool miljonit eestlast, aastal 2016 on meid 1,3 miljonit, kellest eesti keelt emakeelena kõnelejaid oli 2012. aasta seisuga hinnanguliselt 922000 inimest Eestis ja 160000 mujal maailmas. Aastaks 2050 prognoositakse mustemate stsenaariumite täitumisel rahvaarvu vähenemist miljonini, kellest etnilisi eestlasi oleks ligikaudu 700000.
Miks on suurem rahvastikutihedus riigile peale rahva püsimise garanteerimise veel kasulik? See võimaldab suuremat siseturgu ja rohkem välisinvesteeringuid, odavamat infrastruktuuri inimese kohta. Kuidas Eesti rahvaarvu kasvatada? Ei tasu luua illusioone, et eesti naised hakkavad sünnitama keskmiselt neli last, mida oleks vaja rahvastiku taastootmiseks, pigem hakkavad sünnitama veel vähem. Üheks võimaluseks, kuidas Eestit ähvardavat demograafilist katastroofi leevendada oleks võtta vastu ja assimileerida massiliselt immigrante. Aga keda, kuidas ja kust kutsuda?
Rahvusriigi puhul on teatud konservatism kultuuri ja rassi küsimustes minu arvates põhjendatud, vastasel juhul peaks rahvusriigi ideest loobuma. Kindel, et suure osa identiteedist ja kultuurist moodustab ka rahvuse füüsiline välimus. Kuigi on päris tõenäoline, et kaugemas tulevikus hakkavad eurooplased sarnanema brasiillastega, siis tänasel päeval ja rahvusriigist rääkides tundub, et Eesti peaks eelistama võimalikult sarnaste füüsiliste ja kultuuriliste parameetritega sisserändajaid. Ma usun, et enamikul eestlastest poleks midagi selle vastu kui Eestisse tuleks suurel hulgal valgeid heledapäiseid haritud soomlasi, rootslasi, taanlasi, sakslasi, prantslasi, inglasi. Neid võib ju kutsuda küll, aga vaevalt nad tulevad ja kui tulevadki, siis olen suhteliselt kindel, et vähesed neist vaimustuvad vajadusest õppida selgeks äärmiselt keeruline ja väikese levikuga keel ja hõõruvad käsi, et teha läbi okkaline tee tõelise eestluseni. Usun, et varsti saab valdav enamus eestimaalasi aru, et erinevad kultuurid rikastavad ühiskonda ja segavad vett konnatiigis, kuid eksootilisemad riigid tuleks vaatluse alt esialgu ehk siiski kõrvale jätta. Tuleb tunnistada, et rahvusriigi säilimise nimel ei saa rääkida rohkem kui mõnest protsendist “eksootilisest” eestlasest. Siiski, need paar protsenti peaks igal juhul siia kutsuma ja minu nägemuses peaks selle tegema väga lihtsaks. Nii lihtsaks, et inimene, kes tahab minna praegu USA-sse tuleb hoopis Eestisse, sest Eesti elamisloa taotlemine ei ole tüütu ja nõme. Riigid nagu ettevõttedki peavad järjest rohkem konkureerima talentide nimel ja lihtne elamisloa saamine oleks levinud “eesti ilusate naiste” stereotüübi kõrval väga ahvatlevaks teguriks. Kõrgelt kvalifitseeritud inimesed tuleb võtta vastu avasüli, ilma paberiteta inimesed võiks tõestada oma võimeid paaritunnise vaimse võimekuse ja kultuurilise sobivuse testiga, latt tuleks seada võimalikult kõrgele.
Võimalus on vaadata ka ida poole: on ju venelased (vähemalt põhjavenelased) teadupärast lihtsalt vene keelt kõnelevad soomlased. Kuigi geneetiliselt eestlastele lähedal, siis kultuurilises plaanis poleks see ehk targim samm. Ka ei oleks kultuuriliselt jätkusuutlik kutsuda väikesele Eestimaale suurtes numbrites venelastele lähedasi rahvaid nagu näiteks ukrainlasi ja valgevenelasi. Siiski elab paljurahvuselisel Venemaal mitmeid geneetiliselt ja kultuuriliselt eestlastele lähedasi rahvaid, kes on suutnud vältida venestumist ja pole oma identiteeti veel kaotanud – soomeugri hõimurahvad. Venemaal elab ametlikult (tegelikult ehk kuni kaks korda rohkem) umbes 2,4 miljonit eestlaste hõimuvenda: 5936 vepslast, 300 ingerisoomlast, 68 vadjalast, 123 isurit, miljon mordovlast, 550000 mari, 325000 udmurti ja 250000 komi. Kõik need rahvad elavad viiekümne aasta pärast suure tõenäosusega edasi ajalooraamatutes, just nagu liivlased ja paljud hääbunud rahvad Vene Föderatsioonis. Seda ilmestab fakt, et terves maailmas on ainult kolm enklaavi (so riik, mis on täielikult ümbritsetud teisest riigist): San Marino ja Vatikan Itaalias ning Lesotho LAV-is. Maridel, mordvalastel ja udmurtidel on Volga jõe ümbruses ligi poole Eesti suurused autonoomsed vabariigid, kus selge enamuse moodustavad etnilised venelased ja toimub aktiivne venestuspoliitika, mida oleme ka omal nahal kogenud. Selle tulemusena on nende keelte rääkijate arv vähenenud viimase kümne aastaga 30% võrra. Ma leian, et kui need rahvad surevad suure tõenäosusega välja, siis miks nad ei võiks välja surra Eestis ja võib-olla hoopiski Eestis mitte välja surra. Siin on suur probleem, et maaelu hääbub. Paljud marid ja mordvalased on maaelanikud ja põlluharijad. Ruumipuudust Eestis ei ole, siia mahuks lahedalt elama eestlast korda kümme. Põlvamaal on umbes 31000 elanikku – nimetame ümber Mordooviaks, Valgamaal tuhande võrra vähem – Uus-Udmurdimaa. Ida-Virumaale oleks nii või naa vaja 100000 mittevenelast, et saavutada etniline tasakaal – Marimaa. Ehk leiama nurgakese ka Komidele. Tuleb küsida, mida saab Eesti oma sugulasrahvastele peale euro pakkuda ja mil määral oleksime valmis nende identiteeti säilitama? Võib-olla mõned tahavad tulla, tuleb küsida. Võimalik, et ka Venemaal on sellest midagi võita, tuleks küsida. Seega esimese asjana anname Venemaal elavatele hõimlastele lihtsustatud korras Eesti e-residentsuse ja loome kibekiiresti mõned sihtotstarbelised e-teenused.
Ma tahan elada Eestis, kus on miljonilinn ja Balti mere tähtsaim keskus. Ma tahaks elada Eestis, kus Narva ajalooline süda on vähemalt osaliselt taastatud (olen kindlasti valmis selles järgmise “Teeme-ära” raames kaasa lööma, võib mõelda ka turistide ehitustöödele kaasamisele, kindlasti leiduks inimesi, kes oleks valmis maksma, et linna taastamises osaleda) ja Sankt Peterburg on muutunud Narva-suunaliste kruiisilaevade vahepeatuseks ning terves maailmas ainulaadsest Sillamäest on saanud maailma ägedaim linnaosa. Näiteks Rootsi nihutab terve Kiruna linna 4 kilomeetrit praegusest asukohast eemale ehk aitavad ka Narvaga? Märksõna – fosforiit, see on maavara mille tulud investeeritakse strateegilistesse eesmärkidesse nagu rahvastiku juurdekasv ja haridus ning teadus.
Kui eelmist mõtet edasi arendada, siis miks mitte kujundada Narvast hoopis linnriik, mis hõlmaks Vaivara valda kuni Sillamäeni, vt Singapur, Hong Kong. Maailma elanikkond koondub järjest enam linnadesse ja tegelikult on linnad muutunud ammugi riikidest tähtsamaks. Seega minu arvates võiks uhke ja huvitava ajalooga ning ilusa asukohaga Narvaga julgelt eksperimenteerida ja tutvustada teda kui Ida ja Lääne kohtumispaika, midagi New York-i ja Istanbuli vahepealset kui soovite, kliimakindlat maksuparadiisi – killukest Ameerikat Euroopas, kus ametlikuks keeleks poleks ei eesti ega vene keel vaid inglise keel. Kohta, kus maksaks riigi poolt tagatud bitcoin, kus kõik rassid ja kultuurid on võrdsed ja neist üksi ei domineeri, kus keskmine intelligentsuskvoot on 120 – vt Toronto. EL-i kodanikele oleks liikumine Schengeni ruumis ja Eesti Impeeriumis vaba, teistele viisapõhine. Selleks on meil viisa äpp. Võib tekkida põhjendatud hirm, et Tallinna tänavatel hakkavad voorima uusnarvakad. Küsin, kui paljud tallinlased satuvad nädalavahetusel linnapiiridest välja, kui paljud tööpäeval? Statistiliselt hinnates peaks Uus-Narvas elama vähemalt 20 miljonit elanikku, et tekitada sellist pilti nagu turistirohketel päevadel Tallinnas. Või varjutaks paari miljoni elanikuga Uus-Narva kuulsusrikka Eesti oma säraga?
Miks tahaks siiski keegi elada Uus-Narvas? Sest see asub Euroopas ja peaaegu Skandinaavias, olles muust maailmast (loe inimeste päritoluriikidest) palju vähem isoleeritud kui Austraalia või Kanada. Lisaks veel võimalus külastada Peterburi ooperit (kui Venemaaga kaubale saab), looduskaunis paik, suhteliselt hea ja paranev kliima, riigikeel on inglise keel, mida paljud juba niikuinii valdavad või on vähemalt motiveeritud õppima, kultuuri-, usu- ja sõnavabadus, tõhus korruptsioonivaba e-riik, (kindlasti tuleks mõned Kreeka ja Hispaania noored ja end praegu Euroopas tõrjutult tundvad vanakooli immigrandid), tõhus immigratsioonipoliitika. Võibolla suurim küsimärk on kliima ja talvine pimedus, kuid küsitlused näitavad, et Berliini (1600 tundi päikest ja kliima sarnane Eestile) ja New Yorki (2500 tundi päikest ja ülilämbed suved) võrdluses jagunevad inimesed oma kliimaeelistustes umbes pooleks. Uus-Narva võiks olla Londoni kõrval ameeriklaste teiseks baasiks Euroopas (kas me saaks kuidagi ära kasutada ka Eestis viibivaid sõdureid?). Uus-Narvas, Kreenholmi saarel, paikneks maailma parim tehnikaülikool (loe õitsev majandus) ja kunstiülikool (loe äge linn). Sinna voolaks kokku ajud Ida-Euroopast ja üle maailma, sest see oleks unikaalne kompleks kogu regioonis, ülihästi rahastatud, äärmiselt rahvusvaheline ja lisaks – Nobeli preemiate jagamine on käe-jala juures nagu öeldakse. Need ülikoolid võiksid olla kas mõne tuntud ülikooli filiaalid või loodud inimeste poolt (ex-Cambridge, ex-MIT), kellele Eesti riik maksab väga hästi, et saavutada soovitud tulemus. On hinnatud, et MIT vilistlaste poolt asutatud ettevõtted moodustaksid koosvaadatuna maailma üheteistkümnenda majanduse – ehk siis ca kaks triljonit eurot. Seega tippülikool oleks Eestile väga kasulik. Tippülikoole Eesti praegustest rahvusülikoolidest ei saa mitte kunagi – nad on väikesed, alarahastatud ja rahvusülikoolid ning mis peamine, neil puudub konkurentsieelis. Uus-Narva oleks muidugi öko- ja nutilinn – linnaplaneerimise viimane sõna, autovaba, linnafarmid, kuid atmosfäär võiks pigem meenutada natuke väiksemat New Yorki, Hong Kongi või Londonit – kindlasti hoiaks see mõne ambitsioonika noore eestlase tulevikus kodumaale lähemal. Hiinas valmib aastal 2020 koostöös Singapuriga 350000 elanikule mõeldud ökolinn, mis hinnanguliselt läheb maksma 10 miljardit dollarit, see on samas suurusjärgus Eesti kunagisele välisvõlale, küllap leidub hea projekti korral ka investoreid. Matkides Uue Maailma linnu, siis saaks iga rahvus oma nurgakese, kus neil vabadus tegutseda: Liten Sverige, Kleindeutschland, Little Tokyo, Little Morocco vms. Uus-Narva peaks sündima võimalikult orgaaniliselt ja elanikke kaasavalt. Usun, et ei Peterburg, Helsinki, Stockholm, Berliin ja ammugi mitte Tallinn pole lähitulevikus valmis ohverdama oma eripära, et luua sarnast kultuuride katelt. Kõige lähemal sellele on Euroopas maailma teine linn London, aga pole temagi valmis täielikult oma britilikkusest loobuma. Uus-Narva nurgakivi võiks laduda “Süüria pagulane” ja mõeldamatu poleks ka Uus-Narva rahastuseks süsinikukvoodi kauplemisele sarnase pagulaskvoodi kauplemise juurutamine. Rõhutan, et Uus-Narva jääks ikkagi Eesti Impeeriumi kontrolli alla, tugeva piirikontrolliga. Eestist 158 km kaugusel idas on tühjale kohale rajatud linn. Singapur, Hong Kong ja Dubai, on kasvanud paarikümne aastaga küladest maailma juhtivlinnadeks just tänu poliitilistele otsustele. Küsite, et mis juhtub kui Uus-Narvast saab “eesti nokia”? No problem – kingime USA-le. Eesti kaotab jalatäie maad muukeelse rahvastikuga ja vahetab piiri Venemaaga USA piiri vastu. Võibolla see siiski pole nii lihtne. Taoliste renessansilike linnriikide tekitamine Euroopasse aitaks ohjeldada kontrollimatut massiimmigratsiooni, hoides samas euroopalikke väärtusi ja säilitades rahvusriike. Aafrika põgenikelaagrite asemel peaks tekitama toimivad linnriigid, ja mitte kuskile kõrbesse, vaid elukõlbulikku paika, nii Aafrikas kui mujal.
Oletame, et eestlased leiavad, et rahvaarvu suurendamine on hädavajalik, leiavad, et hõimuvendi võiks hulgi Eestisse kutsuda ja on valmis selle nimel pingutama. Oletame, et eestlased on ka päri, et võiks eksisteerida Uus-Narva, kus elab vähemalt 2 miljonit inimest. See tähendaks miljonit sugulast Venemaalt, mis tõstaks rahvaarvu 2,3 miljonini ja kahte miljonit eurooplasest, ameeriklasest, aasialasest ja aafriklasest uusnarvakat, mis tõstaks koguarvu 4,3 miljonini. Siit pole viie miljonini enam palju minna. Et see projekt õnnestuks oleks vaja ennenägematut tarkust, efektiivsust ja startupilikku kasvu ja mõtlemist ning, et hoog ei raugeks peaks tulemuseni jõudma vähemalt aastaks 2030, eeldades et alustatakse aastal 2020. See tähendaks kolme miljonit uut elanikku kümne aasta jooksul ja 821 uut inimest päevas. Paljud neist hakkaks ehk tegema sama tööd, mida nad varem tegid, teised tulevad läbi kandakinnitanud ettevõtete, olles läbinud eelmainitud keelelise, kultuurilise ja vaimse võimekuse testi. Eesti majandus kolmekordistuks kümne aastaga läbi kümneprotsendilise aastase majanduskasvu, mis on tingitud elanikkonna suurenemisest. Ka selle visiooni konservatiivsed stsenaariumid ennustavad Eesti majanduse möödumist Soome majandusest aastaks 2050 ja liikumist maailma 50 suurima majanduse hulka.
Euroopast on saanud rahvuste muuseum, kus üritatakse säilitada Euroopa eripäraseid ja erinäolisi kultuure. See on Euroopa trumbiks, kuid mingil määral kindlasti ka piduriks. Põhja-Ameerika juhtpositsiooni maailmas ei suuda mitte ükski rahvusriik ega ka rahvusriikide ühendus kõigutada. USA ja Kanada võivad vajadusel alati kutsuda talente kogu maailmast kuna see on koht, kus iga inimene võib tunda, et neil on õigus seal olla. Ka inimesed on piiratud ressurss. Maailma rahvaarv tõuseb 11 miljardini ja siis pidurdub. Aastaks 2050 on maailmas 200 miljonit kliimapõgenikku, tänane “Süüria pagulaskriis” jääb Euroopaga terveks sajandiks.
Tunnistagem, et kopeerija ja käsutäitja rollist teerajajaks saamine nõuab ühtsust ja tahet ja paljude asjade ümberhindamist, kuid pikas perspektiivis näib see olevat Eesti kestvuse jaoks samm õiges suunas. Eesti kui idee ei ole kivisse raiutud, seda on ta ainult geoloogiliselt. Miks on Soome-Ugri hõimud muutunud Euroopa indiaanlasteks? Kas on oldud liiga killustunud, liiga passiivsed või on see lihtsalt halb õnn? Tänasel päeval, kui räägitakse inimese kõvakettale paigutamise võimalikkusest võiks mõelda, mis on eestlaste koht maailmas, millised on meie ambitsioonid ja kas meile piisab olla viienda järgu tegelased – maailma sajaviiekümnes majandus aastaks 2050. Eelmise sajandi Soome ja Rootsi kopeerimine ei aita. Tuleb teha teistmoodi ja paremini.
Eestil on praegu tekkinud rahvastiku kasvatamiseks ja oma mõju suurendamiseks harukordne võimalus, mida ei pruugi tulla enam kunagi. Miks on just praegu aeg tegutseda? Hõimurahvad ei ole veel täielikult välja surnud, Venemaa reputatsioon on saanud Lääne silmis tugevalt kahjustada, puuduvad majanduslikud ja diplomaatilised võtted, millega Venemaa võiks Eestit tugevalt mõjutada, NATO kate Venemaa sõjalise agressiooni korral, käimas on suur rahvasteränne, Venemaa majandus on nõrgenenud, Eesti majanduse seis ei ole kriitiline, kuid vajaks elustamist, Eesti pole veel liiga kammitsetud Euroopalikust poliitilisest korrektsusest ja mainehoidmisest. Isegi kui ei teostuks visioon Eestist kui vägevast Soome-Ugri kantsist ja Läänemere ja kogu Põhjala keskusest saaksime vähemalt pöörata rõhku vennasrahvaste täbarale olukorrale ja öelda maailmale, et me ei ole ebasõbralik, virisev, kade, ksenofoobne ja võibolla ka hukule määratud rahvas, vaid kõige progressiivsem, eksperimenteerivam, agiilne rahvusriik – sõbralike, toredate ja ilusate inimestega. Kui meid aga saadab edu, siis tõuseb Eesti Põhja- ja Ida-Euroopa liidriks ja väga arvestatava majandusega riigiks. Kõigele lisaks oleks Eestil tõeline maailmalinn Uus-Narva koos oma tippülikoolidega, mis tooks kogu regiooni juurde kõvasti kaalu ja energiat.
2 KOMMENTAARI
Mina ei arva, et politseinik valesti talitas. See on ka hoiatuseks teistele kes soovivad oma allumatust demonstreerida. Ülbeid tegelasi on meil piisavalt.